7.level, blindid 200/400, ante 50. Mina suurel blindil ca 8K chipsidega. Laua chipleader Paul Jackson limbib eest sisse, mis teeb mind natuke rahutuks, kuid samas tekib lootus tasuta floppi näha. Bengt Sonnert (stack 10-11K) , üks enne buttonit, vaatab kaarte, vaatab Jacksonit ja küsib :

"How much do I need to bet to get you out of this pot?"

Jackson muheleb, Sonnert tõstab 2400-le, folditakse minuni, vaatan...JJ. Keeruline situatsioon, väike analüüs kulub ära.

Esiteks Jackson...limpimine esimese mängijana potti, suhteliselt küpses turniirifaasis on kindlasti kahtlustäratav. Võib tähendada suurt paari, aga ehk tahtis ta lihtsalt varajases positsioonis väikese paari või suited connectoritega odavalt floppi vaadata. Peamiseks põhjuseks Jacksonit mitte karta sai aga eelnev diskussioon tema ja Sonnerti vahel. Jutuks tuli, et nädal varem Monte Carlo Millions turniiril olid nad istunud algusest lõpuni (Jackson turniiril 2, Sonnert 4.) ühes lauas ja mõlemad väitsid, et loevad teineteist nagu avatud raamatut...nojah, kerge liialdus, aga kindlasti tunnetasid nad hetkel teineteise mängu väga hästi. Seega, kui Sonnert Jacksoni limpimist ei kartnud, polnud selle pärast põhjust muretseda ka minul.

Aga Sonnert...jõudsin järeldusele, et naljatleva kommentaariga tahtis Sonnert Jacksonile öelda - "mul on hea käsi, aga mitte väga hea käsi, seega oleksin rahul, kui sa kohe ja praegu alla annaksid...Ja et sul mõtet mind potist välja raiseda ei tuleks, panen kohe korraliku laksu, veerandi enda stackist...ja arvesta võimalusega, et ma võin olla valmis lõpuni minema!"

Mida ilmsemalt oli mul hetkel laua parim käsi. Jäi üle otsustada, kas callida või minna kohe all-in...potis oli 3800 chipsi. Kui panen tasa, on pott 5800 ja minul järgi umbes sama palju. Mulle tundus, et call päris automaatne ei ole ja oli lootust, et saan poti kohe pre-flopis kätte. Pealegi, kõige tõenäolisemad Sonnerti käed olid keskmised paarid, mille vastu JJ on väga suur soosik; või siis AK-AJ, mille vastu on JJ väike, aga ikkagi soosik.
Variant B oli lihtsalt callida ja suruda peale floppi silmad kinni ja chipsid sisse. Aga ma natuke kartsin, et võin floppi nähes põnnama lüüa ja selle tagajärjel parema käe maha visata.

Ladusin chipsid torniks ja lükkasin laua keskele. Jackson foldis kiirelt, ka Sonnert ei paistnud eriti rõõmustavat.

"I guess I committed myself to the pot with my raise, huh? I think I gotta call you."

AQ

Üsna hullumeelne, aga hea call. Mina oleksin foldinud ilma pikema mõtlemiseta. Kas napilt taga või väga palju taga - võimalused ei oleks mind ka mõistlike pot-oddside valguses suutnud mängus hoida.

Hiljem mõistsin, miks Sonnert selle calli ikkagi tegi. Nimelt kulus mul otsuse tegemiseks väike igavik, mis üsnagi välistas AA, ainsa kombinatsiooni, mis talle katastrofaalne oleks olnud. Usun, et minust oli selgelt näha, et olen tõeliselt kimbatuses, mitte ei proovi Oscari väärilise soorituse ja AAga kogu raha potti saada. Ka KK-ga oleks otsus ilmselt kiirem olnud. Järele jäävad AK ja paarid emandatest üheksateni. AK-ga ja QQ-ga olid pot oddsid küll selgelt negatiivsed, kuid mitte nii halvad, et korvaksid JJ-99 (AQvsJJ on ainult napilt JJ kasuks) vastu maha viskamise. Pot oddside valguses seega suhteliselt selge call.
Aga siiani on mulle segaseks jäänud, miks Sonnert, kelle enesekindlus pärast Monte Carlo edu pidanuks tipus olema, oli nõus riskima turniirilt kukkumisega, et teha matemaatilisest vaatenurgast kergelt positiivne call. Ma arvan, et selles konkurentsis oleks tema poolt mõistlikum olnud foldida ja proovida vastaseid hiljem üle mängida.

Flopis ilutses keskmise kaardina Q, jaskad püsisid paki põhjas ja oligi lõpp. Teine suur turniir järjest JJ-ga kahe overcardi vastu ja mõlemal korral oli see mulle turniiri esimene all-in. Mis pole küll suuremat sorti matemaatiline ime, aga turniiride suurust arvestades tundub ikkagi tohutult ebaõiglane ;o)

Ehk French Openil kukub münt õige küljega :o)